ECOLOGIC (Holland 1991),
LACTIBIANE (Prantsusmaa & Soome 1995-),
LACTIPLUS (Soome 1997-2002),
DIARREX (Soome 2003),
MONIZYM-VITAZYM (Soome 2003),
BIOLATTE tooted 2003-- ).
BIOLATTE tooted täienevad uue tootesarjaga BIO-LOGIC 2009 aasta mais. BIO-LOGIC tooted on mõeldud loomakasvatajatele üle Euroopa."
Yves Delattel on juba 30 aastane kogemus piimhappebakteritega. Aastal 1973 jätkas Delatte soomlasest Nobeli preemia laureaadi A.I. Virtase jälgedes ja asus arendama bioloogilisi säilitusaineid orgaaniliste hapete (sipelga ehk metaanhape ja väävelhape) asemele. Delatte mõistis, et piimhappebakteritest toodetav piimhape sobib erinevate orgaaniliste ainete (näiteks rohu- ja taimejäätmete) ja teiste valgurikaste toodete (näiteks kala- ja lihajäätmed) säilitamiseks. Aastal 1980 märkas ta, et samanimelised piimhappebakteri tüved (näiteks Lactobacillus acidophilus) ei käitu sarnaselt, kuigi nad on segatud samasse ainesse. Aastal 1983 õnnestus tal Lääne Soomes (Itikka, Seinäjoki) teha tema esimene konserveerimine kasutades piimhappebaktereid. Säilitades üle poole aasta mõnisada liitrit tapajäätmeid ainult piimhappebakterite abil. 1983-1988 tehti tema juhendamisel umbes 1000 konserveerimist karusloomade tööstustele üle maailma, Rootsist Soomeni ja Taanist Kanadani . Prantsusmaal Lorientis oli suurim säilitatav kogus, 5000 tonni. Kõige kauem kestev konserveerimine oli aga Himangal (üle 2 aasta).
Nende aastate jooksul pani ta tähele, et karusloomade regulaarsel toitmisel piimahappebaktereid sisaldava söödaga paranes märgatavalt loomade tervis, tõusis sündivus, paranes karusnaha kvaliteet, vähenes antibiootikumide kasutamise vajadus ja vähenes surmajuhtumite arv. Loomad olid vähem stressis, õhus oli vähem ebameeldivat lõhna ja taimestik puuride ümber paranes. Ta märkas ka seda, et piimhappebaktereid peab taasaktiveerima enne toiduks andmist ja et bakterite kogus peab olema vähemalt 10E9 cfu/g/päevas (1 miljard bakterit grammis päeva kohta). Vastasel juhul olid tulemused nõrgad või olematud. Need kuus aastat kestvad katsed hõlmasid üle 5 miljoni looma ja näitasid, et bakteritüvi mõjutab tulemusi. Kuigi põhiretsept oli sama, siiski tulemused vaheldusid või neid ei saadud sõltuvalt tüvest. Tähtis määraja oli seedekulgla pikkus. Pikas soolestikus oli piimhappebakteritel rohkem aega paljuneda ja toota näiteks piimhapet ja H202 (vesinikülihapend, mida vajatakse pärmseente hävitamiseks) ning teisi immunoloogiliselt vajalikke aineid nagu IgM, IgA, interferoon, interleukiin.
Delatte töö tulemusi on avaldatud paljude maade meedias ja neid on paljud uurijad enda jaoks ära kasutanud. Oleme uhked selle üle, et oleme sellel alal teerajajad. Me mitte ainult ei loo uut tehnoloogiat ja uusi tooteid, vaid meil on uus lähenemisviis tervisele ja haiguste mõistmisele.
Aastal 1986 katsetas Delatte sama meetodit vabatahtlike inimeste peal ja tõdes, et mis peab paika teiste imetajate kohta, kehtib ka inimestele. Katsetades sadu erinevaid piimhappebakteri tüvesid, sadu erinevaid ühendusi, sadu eri kombinatsioone, sadu erinevaid kooslusi, leidis Delatte mõningaid seaduspärasusi, mis puudutavad piimhappebaktereid sisaldavaid toidulisandeid.
